Esimene päev

Täna siis oli see päev, kus sai asi kätte võetud ja see esimene jooks üle pika aja ära tehtud. Sadas küll vihma, aga mitte väga hullusti ja mõtlesin, et kui jäängi vabandusi otsima, siis ei jõua üldse kuhugi.

Noh, kui aus olla, siis linnaorienteerumise ürituse raames paar nädalat tagasi ka mõned kiiremad sammud tehtud, kuid seal ikka ohtrate pausidega (nii kõndimine kui seisakud).

“Kuidas minust sai jooksja” raamat ei ole ka veel läbi, aga jällegi – ei hakanud ka seda vabanduseks tooma. Kuigi see tuleb ikka kiiremas korras läbi saada, sest raamatukogu tähtaeg läheneb.

Aga tänasest jooksust siis lähemalt. Algus on igatahes paljutõotav, kuigi annan endale aru, et teades ennast võib see entusiasim kiiresti kaduda. Aga ärme tõtta sündmustest ette. Tänu USA reisile olin nüüd ka paar kilo kergem kui paar nädalat tagasi (saan aru muidugi, et see mängib asja juures suht vähetähtsat rolli, aga asi ikka ju:)) ja samm oli täitsa kerge. Üldiselt kujutan ma endale ette, et kõige raskem osa on just võhma tekitamine, et jõuaks kauem kui 5 või 10 minutit ennast pingutada, aga see ei osutunudki täna kõige raskemaks. Kuigi jooksin kokku kõigest 3 km (ja seda ca 17 minutiga), siis lõpuks tuli peale kuidagi üldine väsimus (uni) ja viitsimatus. Lihasvalu vms sellise pisikese aja peale ilmselt ei maksagi “oodata”. Aga jah, ei tea, kas nende tundumuste taga on ikka endiselt ajavahest tingitud unerežiimi häireid või midagi muud, aga eks näis, mis edaspidi saama hakkab.

Lisamotivatsiooniks oli tänasel jooksul ka Marten kaasas ning kuna tema otsustas, et autoga kuhugi sõita ei viitsi, siis käisime kodust pargis jooksmas. Ühelt poolt oli see tore kiirelt käik, teiselt poolt aga ei meeldi mulle tavatänavatel eriti joosta ja seega kõndisime esialgu ikka pargini ja jooksime alles seal. Tagasi samamoodi. Kuigi võiks ju üritada joosta algusest lõpuni joosta, aga see pole hetkel eesmärgiks.

Seega kokkuvõttes: 3.11.2019, 3,08 km, 17min 20sek, 168 bpm, 174 kcal.